Peipsi lodi oli spetsiaalselt Peipsi ja Emajõe piirkonna tingimustele kohandatud kaubalaevatüüp.
	Lodjad olid lähtuvalt Peipsi ja jõgede vähesest sügavusest, teravast lainetusest ja jõgede loogetest väikese süvisega, lühikesed ja laiad (laiuse ja pikkuse suhe keskmiselt 1-1,3:2).
	Väiksemad lodjad olid 1000 puudase kandejõuga (ca 16 t) suurimate kandejõud oli 12 000 puuda (ca 200 t).Viimaste pikkus oli 10-11 sülda (21,3-23,4m) ja laius 6 sülda (12,8m). Lodjad liikusid tuule- ja inimjõul.
	Lotjadel oli enamasti üks spiraalselt sini-punase triibuliseks värvitud mast millele kinnitus suur raapuri, leidus ka kahemastilisi kahveltaglasega lotjasid. Tuule puudumisel veeti lotju kaldalt inimjõul riidest rakmete ja köite abil.
	Süüa keedeti lodja päraruumis e. peräsäksas, kus oli savikividest pliit. Siin magati külma ilmaga. Sooja ilmaga magati ka laeva esiosas asunud nõnasäksas. Laeva keskosa moodustas kaubaruum, mis võis olla nii katusega kui katuseta. Lodja meeskonda kuulus vähemalt kolm inimest. Tavaliselt majandas lotja üks perekond, elades sellel aastaringselt.
	Lotjade ehitamine lõppes 1918. a , enamik lotjadest hävitati I ja II maailmasõja käigus. Eesti vabariigi ajal muudeti enamus säilinud lotjasid paarkadeks.Viimased ilma purjedeta ja mastideta aurulaevaga pukseeritavad lodjad (paarkad e. pargased) liikusid Emajõel peale sõda.
	Tänaseks pole säilinud mitte ühtegi Peipsi lotja.

Peipsi lodjandusest

Lotje valmistati peaasjalikult Podlipka (Podlipje) külas, mis asus Peipsi kirdepoolsel kaldal Oudova maakonnas. Kogu Peipsi ranniku lodjamehed käisid siin lotje ostmas. Näit. Võõpsu alevi elanik Jaan Ritsing, s. 1861. a. Kahkva vallas Räpina khk., ostis Podlipkast lodja, millesse ta võis mahutada nelituhat puuda kraami, makstes selle lodja eest üheksasada rubla. Lodi oli ühe aasta juba tarvitusel olnud. Podlipkast osteti ka lootsikuid. Tuli keegi kaugemalt ostma lootsikut ja seda ei olnud, siis hakati kohe seda tegema. Lootsikulauad hoiti tagavaraks. Tuli ostja õhtul, siis tehti tema jaoks öö jooksul lootsik valmis. Podlipka lootsikuid läks Võõpsu meeste kaudu isegi Võrusse. Lodja ehitusmaterjaliks oli männipuu; vähesemal mõõdul tarvitati ka kuusepuud. Podlipka küla ümbrus oli rikas männimetsade poolest, ja kuna siin oli järve laht, kus oli väga hea lotje hoida tuule varjus, seepärast oligi lotjade ehitamine siin arenenud kogu küla elanikkude juures. Suurimad lodjad olid Vasknarva venelasil. Nende lodjad võisid kanda 12.000 puuda. Nad olid 10-11 sülda pikad ja 6 sülda laiad. Ka Mustvees oli üks nii suur lodi. Väikseim lodi võis kanda oma peal ükstuhat puuda.

Peipsi lodjameestel oli suurimaks kaubavedamise kohaks Tartu, kuhu tuli tihti kokku kahesaja lodja ümber. Remja jõest (ida pool Peipsit) tuli muuseas Tartusse poolsada lotja. Vaid Mustvee lotje ei olevat J. Ritsing kunagi näinud Tartus. Tartust veeti lotjega poodikaupa: soola, suhkrut, heeringaid, petrooleumi ja viina. Tartusse veeti igaltpoolt puid. Peale selle veeti näit. Räpinast lotjega paberit, küna Räpinasse veeti riidekaltse, räbalaid paberivabriku jaoks. Piirisaarelt veeti Tartusse sibulaid ja kalu. Tartu järel oli Pihkva suuremaks kaubavahetuse kohaks. Pihkvasse veeti linu, takkusid, linaseemneid, harva ka rukkijahu. Mehikoormast veeti kuivatatud tinte, Räpinast paberit jne. 1918. a. veeti Pihkvasse ka kartuleid. Pihkvast veeti välja lotjega sama poodikaupa, mida Tartust. Peale selle aga saelaudu, sest Pihkvas oli suur lauavabrik. Siis veeti välja veel savikausse ja -potte. Kraamivedamise eest said lodjamehed vene ajal: kaks kopikat ühe puuda soola pealt, kolm kopikat petrooleumi ja heeringa puuda pealt, 2-3 kop. suhkru ja linaseemne puuda veo eest, 4-5 kop. ühe puuda paberi pealt, kui paberit oli vähesel mõõdul; kui aga paberit oli suuremal arvul, siis maksti ühe puuda veo eest 2-3 kop. Ühe puuda räbalate veo eest maksti 4-5 kop., sülla puude veo eest üks rubla.

Kui kraam oli lodjale laotud peale, läks lodi teele ükskõik mis päeval. Peaasi seisis tuules. Põhja tuulega läks näit. Võõpsust lodi Pihkvasse, kuhu sõit oli alati kergem kui Tartusse. Tartusse sõitvad lodjad pidid tihti Piirisaarel ja eriti Emajõe suus, Praagal, peatuma. Tormiga seisis Piirisaare lõunapoolses järve lahes, mille nimeks on Mees (gen. Meesi), tihti 40-50 lotja. Need olid suures enamuses venelaste lodjad, sest Piirisaare eestlased olid maaharijad. Tuulevarju tulid eestlastest lodjamehed Võõpsust ja Mehikoormast. Võõpsus oli neljal-viiel eestlasel viis-kuus lotja. Kord oli Võõpsu külas ühel setul ka lodi. Mehikoormas oli ühel eestlasel lodi. Üldiselt said eestlased venelastega hästi läbi. Kui eestlased lasksid oma lodjad Piirisaare alla ankrusse, tuli venelasi eestlaste lotjade peale jutlema. Eesti poisid läksid venelaste lotjade peale lõõtspilli ja laulu kuulama. Samuti läksid vene poistega saare peale tüdrukute juurde.

Mõnel venelasel oli lodja peal kogu pere. Kõige vähemalt pidi olema kolm inimest. Kui oma perejõudu ei jätkunud, siis palgati meesjõud. Muidu oli peremehel tihti naine ja tütar kaasas. Juhtus, et lodjaga oldi teel kolm nädalat. Kui lodi oli ankrus, siis õngitseti kalu või püüti neid võrguga. Süüa keedeti lodja pära ruumis, mille nimeks oli peräsäks, kus oli pliit. Siin magati külma ilmaga. Sooja ilmaga magati nõnasäksas. Kummaski ruumis oli säng, mis oli tehtud lodja külge löödud laudadest nagu palatka.

Pliit või ahi oli tehtud savist. Ka korsten oli savist või plekist. Vaid kord poolesaja aasta kestel jõudis Jaan Ritsing Võõpsust 23 tunniga Tartusse, ilma et purjet maha lasknuks. Tal oli lodi vaid ühe purjega. Kui ei tahetud Emajõel aega viita vaikse ilmaga, siis veeti lotja köitega enda järel edasi. Selleks köideti üle õla ja rinna riie. Ka tuulega oli tarvis mõne jõekõveruse pärast lotja enda järel edasi vedada.

Tartus, kus seisis ankrus sagedasti 200 lotja, oli lodjameestel kõige huvitavam elu. Käidi kõrtsides, lõbumajades ja hilisemal vene ajal kinodes. Alates 1918. aastast hakkab lotjade arv Peipsi peal vähenema. Aurulaevad tõrjuvad lodjad eest. 1918. a. piirdus lotjade arv ka seetõttu, et Peipsi sai sakslaste ja venelaste kokkupõrgete piirkonnaks. 1918. a. purjetas Jaan Ritsingu lodi Piirisaarest Võõpsu poole. Korraga avasid sakslased lodjale kuulipildujast tule, venelased Honivalt. Lodjas olijad pugesid lodjapõhja räbalate kottide varju. Lodi liikus neli kilomeetrit omapead lõuna poole. Kuulid purustasid lodja niivõrd ära, et ta muutus sõidukõlbmatuks ja sai põletuspuudeks. J. Ritsing enam uut lotja ei ostnud ega lasknud teha. Eesti iseseisvusajal ehitati muuseas üks lodi Võõpsu alevi lähedal Beresje külas. Kuid tolle lodjaga ei olnud midagi teenistust. Praegusel ajal on peaaegu kõikidest veel sõidukõlbulistest lodjest saanud paarkad. Paarka on purjeta ja mastita lodi, enamasti ilma katuseta. Ta köidetakse aurikule taha. Nendega veetakse praegusel ajal puid ja telliskive.

ERA II 257, 275/89 < Räpina khk. - Paulopriit Voolaine (1939).